kolkaplika.kuukiri

Ühesõnaga - kohv, hommikune päike ja majaesine rõdu. Olen palju aega veetnud maal vanemate juures. Koroonaaeg, tead küll. Täna sain ka kirja, et mind on valitud kahe tuhande juhusliku inimese hulka, kellele tehakse test. Mitte, et Kesk-Eestis koroonaviirus (või karoona, nagu seda kutsutakse Võrus) nii reaalsena tunduks kui mujal. Enamus päevi ei tule mul meelde, et kuskil on eriolukorrad või et lennuliiklus on piiratud ja maailma majandusolukord muutunud. Ainult veidi, kui olen unustanud mängima raadio, imbub see mu igapäeva teadvusesse. Siin ma elan, justkui kasvuhoones. Maailmast eraldatud mikroökosüsteem, kus kasvab ainult valitud teadmine ja valitud tunnetus - omal kujul, ümber minu naba. [...] Aeg-ajalt külastab mind kummalist sorti lein maailmas toimuva suhtes. Ka tehisintellekt sotsiaalmeedia taga on lõpuks pihta saanud, kuidas naelutada mu pilk ekraanile - sööta mulle maailma traagikat koos kliima soojenemisega. Ahastusega jälgimise vahele sokutab bambusest hambaharja reklaami. [...] Võib-olla oleks aeg saada nö puu-inimeseks, kes end ketiga puu külge kinnitab puu kaitseks. Samas kardan Vanatarka, kes siis tuleb, osutab ja teatab, et puu on seest mäda ja seetõttu tuleb terve mets rahaks teha. Kes olen mina, et Vanatargaga vaielda? Sotsiaalmeedia on mind ammu rahaks teinud ja viimase tormiga murdus mu küla pargis kask, mis oli pargi ilustamise (loe: hõrendamise) käigus üksi jäetud ja ta kaaslased maha saetud.

lõik seeriast "veerg", mis ilmus iga kahe nädala tagant septembrist juunini.

Samuti jätab naine oma kolmekümnendad aastad ikoonilise spirituaalsusega seljataha, rajades Hollywoodis uue laialdase trendi kabala uuringutes. Esimest korda asetab Madonna oma muusikas ennast küpse vaimse teadlikkuse häälekandjaks ning jätab välja oma tavapärased provokatsioonid.

lõik seeriast "plaadiriiul", mis ilmus kord kuus septembrist juunini.

Ma ei tea millest sinu maailm koosnes kui väike olid...

Klassikalisest muusikast?

Mina sündisin Mustvees

Minu vanem (rikas vend) ja noorem (tark vend...) Tartus.

Aga Lollike Ivan (mina, selles loos mitte noorim vaid keskmine) Mustvees

Imelises, suures (nüüd tean juba öelda) nõuka alguse ja Esimese Vabariigi ja Saksa Bauhausi mõjudega funkmajas, mis kunagi projekti järgselt ei valminud. Jõe, mitte järve ääres (see, muide, jätab inimesse jälje)

Enamus aega vanaisa ja vanemaga (siiani, poolunes olles pean endale meelde tuletama, et nad on tegelikult surnud, sest just poolunes on nad minuga)

Nädalavahetuseks saabusid ema ja isa. Ema töötas ülikoolis (keemia), isa oli miilitsa automajandi ülem (mittekoosseisuline töötaja). Ühesõnaga lõhnad formaliin ja läbikäinud õli

Ja kõik ülejäänu on muinasjutt

Lumeklompidega karupüksid

Ise kulpi keedetud hokikepid

Kiivri alla peidetud patsid, sest vastasvõistkonna vene poistelt oleks plika saanud disklahvi.

Vanausuline tädi Leena

Ikoonid, tee ja tükisuhkur

Ilus, alati stiilne ja ilus Vanaema, kes hakkas nutma kui me teiselt korruselt vihmavarjuga alla hüppasime.

Vanaisa, kohaliku haigla ülem, ja advokaat Simon Levin, kes oli vist tutvuste kaudu juukseid siirdamas ja ei tahtnud haiglas elada... Kus siis mujal kui meil.

Ženja, rääbised, tomatid ja sõstrad

Taksojuht ja onu Kutt, kelle autoga veeti ainult kurke....

Kuidas sul oli?

Päike. Ma arvasin, et päike ei loojunud kunagi...

No vot

Ja kui sa siis sellisena, ilma lasteaia sekkumiseta, satud Tartusse kooli, siis oledki kui kuu pealt kukkunud. Siis tundusin endale vale.

Ohh seda nuttu ja enda maailma mahutamist.

Nüüd saan aru, et tegelikult olin mina õige. Keegi lihtsalt ei osanud seda mulle öelda. Nad pole süüdi

Seepärast vist, küllap, saan lastega hästi läbi (mitte imikud - ei viitsi)

Aga lapsi viitsin kuulata

Suure inimese kombel..

Kellena siis veel?

Tead, ma sõin seda Pipi küpsist kunagi vist..

Kui tuli saateks öelda:

"Väike Väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu"

Just nimelt kasu, sest kui öelda kasva siis oleks kasvanud nagu hull!!

Just nimelt "kasu"

No ja siis ma ei saanudki suureks

Mis teed ära!

seeriast "mitte grammigi vanemaks", mis ilmus ebakorrapäraselt hoo jooksul.

Naine

23 loetud raamatu seas oli Islandi kirjaniku Halldór Kiljan Laxnessi “Salka Valka” (1963) ainus raamat, kus avaldus läbivalt jõuline, iseseisev tegelaskuju, kes kavatses endale püksid hankida, et teda ei saaks enam tüdrukuks nimetada.³ Teemad on valusad: intsest, koduvägivald, eneseohverdus, klass, vaesus. Salka Valka tegelaskuju võiks põhjalikumalt feministlikust vaatenurgast edaspidi analüüsida.

Teine raamat, mille eraldi välja tooksin oli Jorge Amado “Gabriela” (1963), kus võideldakse 1920ndatel naistevastase vägivallaga. Kui raamatu alguses kehtib Brasiilia provintsilinnas veel kirjapanemata seadus tappa naine, kes meest petab, siis raamatu lõpus mõistetakse esimest korda süüdi mees.⁴

Milline on naise näoga sõda, millist retoorikat kasutatakse ja kuidas avaneb selle kaudu naise roll sõjas? Jakov Naumovi ja Andrei Jakovlevi raamatus “Peenike niit” (1967) on spioon kõlbeliselt rikutud, irooniline väikekodanlane⁵, Ladislav Mnačko raamatus “Surma nimi on Engelchen” (1962) aga soe alabastrist Venus ja soojust toov partisanimadonna⁶. Seega – naine on sõjas nii jumalanna (ülivooruslik kipsist naine, kes valitseb seksi, ilu ja armastuse üle) kui ka jumalaema. Naine vastupanuliikumisest on aga brutaalset liiderlik⁷  (Géza Molnári “Marta”, 1964), vangi nimetatakse bolševistlikuks Loreleiks⁸ (Boris Polevoi “Meie – nõukogude inimesed”, 1952) ja jõulist naisfiguuri meesteõgijast nõiaks⁹ (Rómulo Gallegos “Donja Bárbara”, 1964). Pjotr Ignatovi “Partisani märkmetes” (1953) kaotab naine partisanisalgas sõdides aga kõik: lapsed, tervise, kuid lubab kätte maksta¹⁰.

Leonid Pervomaiski raamatus “Metsmesi” (1966) kommenteeritakse sõja ajal tekkinud inimestevahelisi suhteid vaid naiste näitel, naisi nimetatakse prostituutideks ja saatanahingedeks või rindenaisteks¹¹ (mehe teine naine rindel). Meeste suhetele hinnanguid aga ei anta.

Laxnessi (1963) raamatust on inspireeritud ka minu teksti pealkiri “Kapitalism varastas raamatu ära”. Kuidas kapitalism seda tegi? Seda võiks vist seletada endise linnapea Jüri Mõisa seisukohaga, kes ei salli ilukirjandust ja valis selle asemel jalgpalli. Sest raamatud on Mõisa meelest igand ja “kui inimene ei ole elus ühtegi raamatut lugenud, siis on, millest rääkida”.

lõik kaheosalisest seeriast "kapitalism varastas raamatu ära", mis ilus kevadel 2021